Raam ei ole pelgalt pildi serv. Õigesti valitud raam tõstab esile maali värvid, annab graafikale rahu ja aitab vanal fotol saada taas koha kodu seinal. See pildi raamimaterjalide ostja juhend on mõeldud inimesele, kes soovib teha teadliku valiku – olgu raamimist ootamas autorimaal, akvarell, plakat, foto, tikand või lapse joonistus.
Raamimisel ei ole üht universaalselt õiget vastust. Sama pilt võib mõjuda tumedas puidutoonis väärikalt, heledas raamis õhuliselt või peenes metallraamis kaasaegselt. Valik sõltub korraga teosest, ruumist, valgusest ning sellest, kas pilt jääb koju, läheb kingituseks või peab olema valmis näitusele viimiseks.
Alusta teosest, mitte seina värvist
Esimene küsimus ei ole „milline raam mulle meeldib?”, vaid „mida see teos vajab?”. Õlimaal ja akrüülmaal on sageli juba lõuendil pingutatud ning nende puhul võib raam anda tööle lõpetatud ilme ilma klaasita. Maali servad, pintslikirjad ja lõuendi paksus aitavad otsustada, kas raam võiks olla tagasihoidlik või nähtavam osa tervikust.
Akvarell, graafika, pastell ja foto vajavad enamasti kaitset tolmu, puudutuste ja niiskuse eest. Nende puhul kujunevad tähtsaks paspartuu, alusmaterjal ning klaas või muu läbipaistev kaitsekiht. Kui paberil teos on raamitud liiga tihedalt vastu klaasi, võivad aja jooksul tekkida soovimatud jäljed. Seepärast ei ole paspartuu ainult dekoratiivne valge ääris, vaid praktiline vahekiht ja osa pildi hingamisruumist.
Vaata ka teose iseloomu. Peen, vaikne akvarell ei vaja tingimata laia ning tugeva mustriga raami. Julge abstraktne maal võib aga kanda rahulikku raami, mis ei hakka värvidega võistlema. Mõnikord on kõige parem valik see, mida esimesel pilgul peaaegu ei märka.
Raamiprofiil loob pildile kaalu ja rütmi
Raami materjalist rääkides mõeldakse sageli eelkõige värvi, kuid sama oluline on profiil – raami laius, kõrgus, sügavus ja serva kuju. Kitsas raam jätab tööle kergema, kaasaegsema mulje. Laiem raam lisab pidulikkust ning aitab väiksel teosel suuremal seinal paremini mõjule pääseda.
Puitraam sobib paljudele motiividele, sest selle toonid ulatuvad naturaalsest heledast puidust sügava pähkli, musta ja värvitud pindadeni. Puidu pehmus ja elav pind sobivad eriti hästi maastike, portreede ning traditsioonilisema maalikeelega. Samas võib täiesti sile, värvitud puitraam olla väga hea kaaslane ka modernsele teosele.
Metallraam annab täpsema joone. Seda eelistatakse sageli fotode, plakatite, graafika ja selge geomeetriaga tööde puhul. Must, valge, hõbedane või šampanjatooniline metall võib aidata ruumis luua rahulikku kordust näiteks valgustite, mööblidetailide või uksekäepidemetega. Metallraam ei ole siiski ainult moodsate interjööride jaoks – õige toon võib anda vanemale fotole väga puhta ja väärika esituse.
Raami värv võiks võtta üles mõne teoses juba oleva tooni, kuid seda ei pea tegema otse. Näiteks sinaka varjundiga talvemaastik ei vaja tingimata sinist raami. Hallikas puit, pehme must või naturaalne hele raam võib lasta külmadel toonidel hoopis paremini esile tulla.
Millal valida neutraalne raam?
Neutraalne raam on hea otsus siis, kui teos ise on värvikas, detailne või emotsionaalselt tugev. Samuti siis, kui plaanid samale seinale paigutada mitu eri ajastust ja tehnikat ühendavat pilti. Ühesugune või lähedases toonis raamistik aitab sellisel kogul koos püsida, ilma et kõik teosed peaksid olema samas stiilis.
Kui ruumis on juba palju mustreid, värve ja mööblit, tasub raamiga pigem rahu luua. Vastupidi, heledas ja minimaalses ruumis võib karakteriga raam olla teadlik aktsent. Raam ei pea kaduma – ta peab teadma, millal rääkida ja millal kuulata.
Pildi raamimaterjalide ostja juhend: paspartuu valik
Paspartuu muudab pildi vaatamiskogemust sageli rohkem, kui algul arvatakse. Heledal paberil graafika võib ilma paspartuuta tunduda kitsas ja lõpetamata, kuid õige laiusega paspartuu annab sellele õhku ning suunab pilgu kujutisele. Eriti oluline on see väiksemate tööde puhul, mis paigutatakse suuremale seinale.
Kõige tavalisem on valge või murdvalge paspartuu. Puhas valge loob terava kontrasti ja sobib sageli kaasaegsele fotole või mustvalgele graafikale. Soojem murdvalge, kreemikas või helehall toon võib aga sobida paremini vanemale paberile, pehmete värvidega akvarellile ja loodusmotiividele. Paspartuu ei pea alati olema täiesti neutraalne, kuid väga tugev värv vajab kindlat põhjust – näiteks võib see korrata üht väikest, kuid olulist tooni teoses.
Laius on värvist vähemalt sama tähtis. Kitsas paspartuu jätab mulje vaoshoitud raamimisest, lai paspartuu annab teosele galeriiliku ruumi. Kui töö on väike, võib liiga kitsas äär selle seinal hoopis ära kaotada. Suure teose puhul võib aga liigne paspartuu muuta terviku hajusaks. Õige proportsioon sünnib pildi mõõtude ja ümbritseva ruumi koosmõjus.
Tasub mõelda ka sellele, kas raamitud pilt hakkab paiknema üksinda või teiste kõrval. Mitmest tööst koosneva seinakompositsiooni puhul võivad sama värvi, kuid eri laiusega paspartuud olla ilus kompromiss: iga töö saab vajaliku ruumi, kuid kogu seinal säilib ühine rütm.
Klaas kaitseb, kuid mõjutab ka vaatamist
Klaasi ülesanne on kaitsta paberil teost, ent selle pind mõjutab otseselt seda, kui hästi pilt ruumis nähtav on. Läikiv pind võib näidata värve selgelt, kuid akna või valgusti peegeldus võib teose vaatamist segada. Matt pind vähendab peegeldusi, kuid muudab mõnikord kontrasti ja detaili veidi pehmemaks. Valik sõltub sellest, kus pilt hakkab asuma ja kui palju sinna langeb loomulikku või suunatud valgust.
Kui raamid väärtuslikku originaali, tasub mõelda pikaajalisele säilimisele. Päikesevalgus võib aja jooksul mõjutada nii paberi tooni kui ka värve. Pilt ei pea elama pimedas, kuid akna vastas või otsese päikese käes olev koht ei ole tundlikule teosele tavaliselt hea. Raamimaterjalide valik ja pildi asukoht töötavad siin koos.
Suurematel raamitud töödel tuleb arvestada ka käsitsemisega. Kas pilt jääb kindlalt ühele seinale või liigub vahel näitusele, kontorisse, suvekodusse või teise linna? Raam peab olema mitte ainult ilus, vaid ka kasutusviisile vastavalt läbimõeldud. Näitusele mineva töö puhul on oluline, et seda oleks mugav riputada, transportida ja hiljem turvaliselt hoiustada.
Mõtle ruumile, kuid ära lase sellel teost juhtida
Kodu kujundamisel on lihtne valida raam diivani, kardina või seinavärvi järgi. See võib olla hea lähtepunkt, kuid kunstiteos võiks jääda peategelaseks. Mööbel ja tekstiilid vahetuvad sageli kiiremini kui hea maal või kallis mälestusfoto. Raam võiks siduda pildi ruumiga, kuid mitte muuta seda sisustustrendi pantvangiks.
Kui kahtled, võta raamimisse kaasa ruumist tehtud foto ning võimalusel ka näidised seina-, mööbli- või tekstiilitoonidest. Hea raamija vaatab korraga pildi värve, formaati, tehnikat ja tulevast asukohta. Mõnikord kinnitab see sinu esimest mõtet, teinekord pakub lahenduse, mida ise ei oleks osanud märgata.
Raija Merilä Kodugalerii raamimistöökojas võib valiku läbi arutada ka siis, kui teos ei ole veel seinale jõudnud. Eriti mugav on see varasematele klientidele, kes tunnevad juba oma kodus kasutatud raamimudeleid või soovivad usaldada valiku professionaalsele silmale.
Enne tellimist tee kolm lihtsat kontrolli
Mõõda teos täpselt, kuid ära piirdu ainult laiuse ja kõrgusega. Õlimaali puhul on oluline ka lõuendi sügavus, paberitöö puhul selle seisukord ja servade eripära. Kui pildil on signatuur, templid või käsitsi kirjutatud märkmed, tuleb need raamimisel kindlasti nähtavaks jätta või vähemalt otsustada teadlikult, kuidas neid käsitleda.
Seejärel mõtle, kas raamimine on pööratav. Väärtusliku graafika, vana foto või perekonnamälestuse puhul on hea, kui teos jääb tulevikus vajadusel taas vaadeldavaks ja ümberraamitavaks. Raamimine peab hoidma pilti, mitte muutma seda parandamatult.
Lõpuks vaata pilti mõne sammu kauguselt. Raami valitakse laualt lähedalt, kuid kodus vaadatakse seda enamasti üle ruumi. Küsi endalt: kas raam suunab mu pilgu teosele, kas pilt saab piisavalt ruumi ning kas see sobib kohta, kuhu ta päriselt läheb?
Hea raam ei pea olema kõige silmatorkavam ega kõige keerukam. Piisab, kui see aitab sinu valitud pildil iga päev uuesti kõnetada – vaikselt, kindlalt ja just selles ruumis, kuhu sa ta riputad.


Lisa kommentaar